LUGU / NÄITLEJAD / PILDID / TREILER / MEEDIA
UUDISED / TEGIJAD / TOOTJAD / TOETAJAD / PRESSILE

GEORG on tõsielufaktidel põhinev filmilugu eesti nimekaima laulja Georg Otsa (1920-1975) saatusest, tema kunstniku- ja eraelust. See erakordse andega laulja ei jõudnud kunagi maailma suurtele ooperilavadele. Aeg oli selline. Lisaks Eestile tundis ja armastas teda vaid Nõukogude Liidu ja Soome publik. Otsa hääle kordumatut kõla mäletatakse aga tänini.

Film kõneleb kunstniku saatusest, mida vormisid keerulised ja muutlikud aastad. See on väga isiklik lugu armastusest, intriigidest ja perekonnast. Georg oli kolm korda abielus. Vahetult sõja eel abiellus ta oma noorusarmastuse Margotiga. Rahvas rääkis, et nad olnud Eesti kauneim paar. Sõda viis Georgi ja Margoti lahku ja nad ei kohtunud enam kunagi.

21-aastane Ots mobiliseeriti Nõukogude armeesse. Venemaal Jaroslavlis armus ta ülepeakaela. Tema armastatu oli kaunis, keerulise saatusega tantsijanna Asta Saar. Pärast varase lapsepõlve eksirännakuid Aafrikas ja Prantsusmaal oli Asta juba kuueaastasest peale Eestis imelapsest tantsijana esinenud. Ta kunstnikuhing ja temperament olid tõenäoliselt pärit mustlannast emalt, tantsuharidust tal ei olnud.

Pärast sõda alustasid Georg ja Asta Estonia teatris võrdsetelt positsioonidelt – üks ooperikooris, teine balletirühmas. Georg tegi paari aastaga hiilgava solistikarjääri, Asta laeks jäi kordeballett. Kunagine imelaps ei suutnud seda üle elada, perekonnas tekkis loominguline armukadedus, mis aastatega kasvas ja lõpuks krahhini viis. Ent deemonlik naine jäi Georgi saatust mõjutama kuni tema päevade lõpuni.

Otsa elus järgnes kolmas abielu – mannekeen Ilonaga. Sündis tütar Mariann. Kõik näis lõpuks olevat kõige paremas korras. Siis tuli raske haigus. Arstid ei varjanud diagnoosi. Georg teadis, et talle pole enam palju jäänud. Parandamatult haigena hakkas ta realiseerima üht oma eluaegset teatriunistust – lavastada Mozarti ooper Don Giovanni. Selle loo nimiosas oli ta ise palju kordi esinenud – nii teatrilaval kui elus. Sel viimasel korral ei olnud enam pääsu Kivist Külalise külmast haardest.

Peeter Simm režiist

Mis tähendus on nimel Georg Ots tänapäeval? Neame siin nõukogude värki, mis ei andnud voli ta kuulsusel üle kogu maailma levida, aga samas kuuleb teda kodumaises eetris üsna ebaühtlaselt. Välismaa laulusõbrad oletavad “sametist baritoni” kuuldes, et tegemist on D. Hvorostovski salvestusega. Eesti noorem põlvkond küsib vene lipu all seilavat “Georg Otsa” märgates, et miks laeva nimi on inimesele pandud… Samas on soomlaste juures tema CD-d populaarsuse esiviiekümnes. Venemaal mäletab teda põlvkond üle viiekümneseid. Mis meil - Eestis? Kõigele vaatamata kipuvad Valgre, Keres ja Ots praeguse noortepõlvkonna teadvuses sulama üheks müütiliseks karakteriks. Kas ühe oma aja tuntuima eestlase pale peabki mõnekümne aastaga sarnaseks kujunema? Kas nii kustubki mälestus oma aja ühest armastatumast inimesest?

Põldre ja Borodjanski stsenaarium tundus hea nii üheksa aastat tagasi, kui mullu. Tegi rõõmu, et kusagilt ei punnitanud stsenaariumiõpiku kõigile teada reeglid, et oli võimalik jälgida ehedat inimese ja terve põlvkonna saatust. Kulminatsioon, sõlmitus ja karakteri avanemine toimusid kuidagi loomulikult ja samas ettearvamatult. Suur hulk inimesi, kes seda filmi näevad, on ise olnud Georg Otsa tuttavad. Kindlasti on igaühel neist oma mälestused, mis ei kattu meie looduga. Ometi olen kindel ühes olulises komponendis – me ei ole selle filmi prototüüpidele liiga teinud. Kõneleme ajast, mil meie vanemate põlvkond seisis tihtipeale tapvate valikute ees, pidi minema oma südametunnistusega vastuollu ja valima mitme võika variandi hulgast vastuvõetavaima. Suur õnn oli töötada koos suurepärase võttegrupiga, kõik näitlejad üllatasid parimas mõttes ja nii kahju on mitmest stseenist ja karakterist, mis terviku huvides välja sai lõigatud. Aga õnneks tuleb kunagi DVD...